Kotid pakitud

Oleme valmis lahkuma külalislahkest Itaaliast. Selle käruga oma kottidega ustest sissesõitmine oli paras akrobaatika, kuid hakkama saime.
Taustal olev vanapaar on seal täiesti juhuslikult...

Lennujaama autoparkla

Oli üsna tavaline igav leenujaam. Õnneks mitte väga suur. Ühest otsast teise jalutamine läks kiiresti.

Malpensa

Kõva vihma sadas väikeste vaheaegadega praktiliselt hommikust saati. Oli äikest ja müristamist. Ise pääsesime väikeste kadudega, sest suure sahmaka ajaks jõudsime alati õnnelikult kuskile varju alla.

Via Giuseppe Giusti

Viimased kilomeetrid ja olemegi Malpensa lennujaamas.
Kuna põhjapoolsemat Itaaliat ühendas lennujaamaga vaid see tee, oli siin kogu aeg hullumeelne liiklus.

Rattatee ümber Varese järve

Muidu oli jama, sest külm oli ja vihma tibutas, ähvardades iga hetk suurema sahmakaga ja lõpuks tuligi. Rattatee oli aga super mõnus. Hea kvaliteediga, piisavalt lai ning huvitava trajektooriga.

Gavirate

Fotokaardi limiit hakkas otsa saama, nii jäid tegemata mitmed põnevad pildid...
Nüüd oleme juba Varese järve ääres.
Vaade hommikusele sombusele järvele motelli rõdult.

Blevio

Leidsime üles koha, kus möödunud aastal ööpimeduses telkisime.
Kauguses on näha väikest paadisadamat liivaribaga. Seal me pimedas ja tugevas vihmasajus oma telgi püsti panime ja öö mööda saatsime.

Torno

Pani vaimustuma, kui põhjalikult oli iga maalapp ära kasutatud, sest tegelikult mingit ruumikitsikust tunda polnud.

Eramu Como ääres

Sinna autoteed ei viinud, spetsiaalselt vaatasime.
Kuna olime kaks päeva ennast ületades nii kaugele jõudnud, võisime täna veidi kergema päeva lubada ja nautida Como järve äärseid hurmavaid vaateid.

Kämping Olivetti

See koht meid eelmine õhtu päästis, sest nagu selgus ühelt meist mööda kihutanud belgia rattaturisti jutust, oli mõned km edasi asunud kämpingus kõik kohad täis.
Meie saime aga siin igati mõnusa platsi kaugel taga servas.
Kämpingu peremehe põhiline hirm oli, et keegi oma jalgrattaid vastu hekki ei toetaks.
Kes võis arvata, et peale eilset sini-sinitaevast saame tunni aja pärast Bellagios korraliku vihma kaela.

Leccos ujumas

Olemegi õnnelikult kämpingusse jõudnud ning kõigepealt kohe ujuma.
Järv on ikka päris lai siin.

Olginate järv

Olemegi jõudnud Lecco äärde. Enne seda on ka suur järv. Leidsime siit ühe kämpingu, kuid aeg oli veel varane ja koht ei tundunud ka päris mõnus olevat.
Jätkasime, plaaniga jätkata Lecco järve äärt Bellaggio suunas. Mäletasin täpselt, et seal kalda ääres oli vähemalt üks kämping.

Chiero jõgi

Täiesti kuivanud. Vesi oli tõeline defitsiit.

Lilledega kaldapealne

Nüüd siis lahkume lõplikult Iseo äärest. Juba on järvgi läbi, asume sealt väljuva jõe kaldal.
Ilm tõotab taas hästi kuum tulevat.

Ikka Iseo

Kaart näitas, et ühtegi veekogu tee äärde ei jää. Seetõttu tahtsin järve otsas veel tingimata ujumas käia. Siin aga polnud selleks mõeldud kohti. Riskisin ja käisin siiski ära, ei juhtunud miskit hullu.

Kämping Iseo

Kolme tärni koht ikkagi. Eelmistest telkimisasutustest erines võib-olla veidi huvitavama pesemiskoha lahenduse poolest, kuid kõik muu sama. Hind ka muidugi veidi soolasem.
Saime kella 10st minema, nagu plaanisime. Kuigi eilne päev oli pikk ja väsitav, ei tulnud tänane kergem, pidime jõudma Como järveni. Sinna ligi 100km ja kuna asusime madalas punktis ootasid ees mitmed tõusud.

Meie plats

Maa oli kõrbenud.
See maa oli tegelikult ümbritsevate telkkondade ühiseks kasutuseks ning kas oli tegemist lõunamaalaslikku külalislahkuse ja kaastundega - kuhu me ikka õhtul nii hilja enam lähme, või lihtsa rahaahnusega - maksma pidime ikkagi täie rauaga, kuid koha me siia saime.
Õhtul ja hommikul ka ujuma, vesi oli põhjamaalaste jaoks soe, kuigi kohalikke eriti ujumas polnud.

Iseo ääres telgis

Vaade nagu kennuki illuminaatorist. Iseo järv mõnekümne meetri kaugusel.
Saime tõeliselt mõnusa platsi otse järve kaldale tingimusega, et ainult üheks päevaks, mis meile mõistagi sobis.
Olime päris väsinud, kuigi pool läbitud 120st km liikusime allamäge.

Alpi eelmäestik

Tee oli täiuslikult sile, ilmselt hiljuti tehtud.
Siin märkasin, et meist vasakule jäi tasandik, kuni silmapiirini polnud ühtegi kõrgemat küngat näha. Asusime alpide eelmäestikus.
Miskipärast tundus aga ettejääv asfaldilint huvitavam.

Iseo paistab

Hommikul seatud maksimum eesmärk - Iseo järveni jõuda, saabki täidetud, sest siit edasi on vaid langus.
Ega nii väga väsinud polnudki, raske oli just poolel teel, kui serpentiinid näisid tõusvat päikseni. Nüüd oli juba mõnusalt jahe ning kutsuv järveke tegi tuju heaks.

Lumezzane

Lumezzane algas tegelikult umbes km pärast peale langust. Asub mäeküljel põhiliselt. Laskumise lõpus, sügaval all, oli tööstuspiirkond. Suured laod, tossavad korstnad ja jube kuumus.
Siia jõudsime peale ränka tõusu ning avastasime tee ääres piknikukoha. Kõht oli tühi, vaid pähklite ja rosinate peal kaua vastu ei pea.
Siin olid grillimiskastid ja -restid, tegime väikse lõkke ja ei pidanud oma väärtuslikku gaasi raiskama. Oli rammus lõunasöök, üle tunni aja läks.
Minema hakates peatus tee ääres hindude perekond, kes vist ka einetada otsustasid.

Cafe Rosada

Temperatuur küündis kindlasti üle 40 ning päike lõõskas kaitsmatult lagipähe viimased tund aega.
See baar, kus tegelikult oli siesta, kuid lahke peremees meid ikkagi teenindas, oli ainuke hoone ning varjualune ühel pikal ning täiesti lagedal tõusval sirgel.
Lisaks tasuta kartulikrõpsu taldrikule uuris baarmen ka välja, mitu km Iseo järveni veel on - üle 40km-mis osutus ka tõeks, kuigi ise arvasin algul, et tunduvalt vähem. Sõidetud on aga juba 77km, tõsi küll, suurem osa sellest allamäge.

Taas Idro ääres

Tegime küll pika ringi ja näpistasime oma napist ajast suure tüki, kuid koht oli seda väärt. Kristallselge karge vesi peaaegu inimtühjal platsil, taustaks alpi mäed.
Kuna täna ootas meid veel pikk sõidupäev, nii pikk, et ei julgenud lootagi, et me lõpuni vastu peame, siis tuli end maksimaalselt energia ja heade emotsioonidega laadida.

Storo

Ongi reisi ilusaim laskumine möödas. Jõuame tasandikule ja tihedasse elupiirkonda.

Ratturi unistus

Mis võiks veel mõnusam olla, kui hea ja tühi maantee, mis kulgeb allamäge. Seejuures langus oli mõõdukas, ei mingit kihutamist 50 ja üle.
Siia võib lisada veel mägede massiivi karge ilu. Kõik oli lopsakas ja värske.
Org oli kahe mäestiku vahel nii sügaval, et päike siia ei ulatunudki.

Pieve di Ledro

Terav silm näeb kohviku seina najal kahte jalgratast.
Olime hommikul varakult üleval, kohvigi joodud ning asume retke jätkama.
Järgnevad päevad saavad olema üsna kriitilised, sest nelja päeva pärast läheb lennuk. Ledro järv on meie reisi kõige kaugem punkt.
Siia olime tulnud seitse päeva...

Val Maria-Pur

Ujumas käidud, kõhtki täis, läksime patseerima. Vilunud silm ütles, et siin kõik vaid turistidele mõeldud. Väikesed mugavad ühepereelamud - nagu loodud saksa turistile, keda siin kõikjal kohata võis.
Hea uudis oli see, et siin oli ka pood ning nii hilja veel lahti oli.

Ledros ujumas

Järve ääres kenas kuusemetsatukas oli metsik telkimispiirkond. Küsisime ühelt kohalikult järgi enne kui oma telgi püsti lõime.
Ujumiskoht oli ka kohe kõrval. Lasime üle mitme päeva rahakotil puhata.

Ledro järv paistab

Oh mis rõõm jälle, sest kõvad tõusud olid meid tühjaks pigistanud. Nüüd aga tundsime juba puhkuse maitset, sest kaardid näitasid ka, et kämpinguid järve ääres on.
Meil läks aga veelgi paremini...

Topelt-tunnel

Just saime ühest 1,1 km tunnelist välja. Mõnedkümned meetrid sooja päikese all sõita ning veekaskaadi imetleda ja uuesti, seekord juba 3,6km tunnelisse sukelduda.
See sõit oli päris ränk, tee läks veidi üles. Tunnelis olid ventilatsiooniavad, kuid õhk ikkagi vingust kirbe. Sõitsin nii, nagu oleks tuli takus.
Tunnelist väljudes avastasime, et selle kõrval lookles täiesti korralik rattatee...

Riva

Päikseline ja kivine kaldapealne. Platsi servad olid turistipoode täis. Tegin minagi seal mõned ostud.

Purjetajad

Järve lõpule lähenedes nägime juba kaugelt, et kogu veepind oleks nagu veeritsikaid täis, kes uljalt edasi-tagasi lauglesid. Lähemale jõudes selgus, et need lainelaudadega purjetajad.
Mõned said kalda ääres purjele tuule alla ja pidid kaljuseinaga kokkupõrke vältimiseks ise end vette kukutama.

Küpressid

Suurem osa Garda järve põhja poole jäävast läänekaldast oli selline. Ja see oli isegi hästi, sest enne Rivani jõudmist tuli läbida umbes 10 tunnelit.
Need ei olnud küll midagi hirmsat, ruumi oli ka jalgratturitele.
Kaardi järgi pööras mingi tee vasakule, aga meie silmad seda küll ei märganud. Siin oli ainult kalju.

Gardas ujumas

See oli ka ainuke koht meie teel, kus oli kitsuke rannariba ja ujumisplats. Seljataha jäi maantee ja püstloodis kaljusein.
Imelikul kombel oli aga plaažitajaid vähe. Tundus üldse, et ujumine ja päevitamine kohalike seas eriti populaarne polnud ja turiste siia ilmselt ei sattunud.
Omaette nähtus oli veel tee ääres asuv pood, kust väljudes pidid kõigepealt vaatamata, ega autot ei lähene.

Tupikteel

Mõtlesime kavalad olla ning tunnelit vältides keerasime ühele vähekasutatud teele. See kerkis järjest kõrgemale, kuni lõpuks tuli aed ette. Enne tagasi keeramist avastasime, et kohal iseenesest pole väga vigagi.

Sissepääs Lefa kämpingusse

See oli nii järsk, et automajade sisse ja välja transportimiseks oli kämpingus spetsiaalne traktor. Nägime seda ka töös. Õppind mees-kitsal serpentiinil manööverdas päris osavalt.

Kämpamas Garda ääres

Selline 3*6 meetrine plats oli meie territoorium üheks õhtuks-hommikuks.
Taamal Garda, kus saime ka supelda.
Algab uus huvitav, kuid mitte väga väsitav ja pikk päev. Õhtuks plaan Ledro järveni jõuda.

Värav

Olemegi all. Siin oli kunstipärane värav, mille Külli tahtis jäädvustada.
Aed, mille ees see oli, tundus suur ning krunt kuulus ilmselt vanale aadlisuguvõsale.

Garda järv oma ilus

Üleval Navazzo, all juba Gargnano asula. Vahemaa umbes 6km, linnulennult võib-olla paarsada meetrit, kuid linnud me polnud.

Tamm

Järve taset hoidis kõrgel võimas tamm.

Teisele poole sai mööda tammi äärt, kuid nii visuaalne vaatlus, kui kaart tõendasid, et sealt mingit teed edasi enam ei läinud. Kes teab, ehk mingi matkarada ikka läks...

Ujumas

Kui tahtmine on väga suur, saab alla ja pärast üles igast järsakust. Vesi oli mõnusalt karge. Kallas langes ühtlaselt järsult nii enne kui pärast veepiiri niiet väga kaugele ujuda ei julgenud.

Sild

Järvel oli mitu harujärve. Üle nende läksid kõrged sillad.

Tundus, et siin oli tehtud kõik selle nimel, et keegi alla järve äärde ei pääseks.

Valvestino järv

Teadsime, et mingi veekogu jääb teele, kuid selline sinine ime lausa jahmatas.
Esimene mõte, et saaks ujuma, kuid kaldad nii kõrged, et head kohta andis otsida.

Jõgi

Jõgi tee ääres tähendas alati kindlat teadmist. Kui voolas sõidusuunas, järelikult laskumine jätkub veel pikalt, kui voolas vastu, järelikult läheb tõusuks.
See jõgi voolas meie sõidusuunas, hurraa.

Capovalle

Selleks korraks rasked lõigud läbi. Vilus on mõnus külma õlut mekkida. Kohe algab kihutamine allamäge.

Varsti katusel

Mäed siin rohelust täis. Iga ülespoole sõidetud meeter tasub end ära imeliste vaatepiltide näol. Õhk on siin värskem ja puhtam ning päikegi sõbralikum.

Jalg maas

Siin ta nüüd jälle on, 15% tõus. Seda jätkus pikalt ja raskete kottidega andis seda sõtkuda.

Lõppeb tsivilisatsioon

Asustus selleks korraks jälle läbi, mis tähendab, et algab tõus. Üks meist juba kaugel nuka taha kadumas.

Poest midagi süüa/juua

Enne lahkumist tegime veel sisseoste. Lisaks söögile ostsime ka ühtteist külakostiks kodustele.
Ees ootasid väikesed tõusud, kuid päev pidi tulema kerge, sest mäe taga oli juba Garda järv.